Kus on mu kohvitass,
akna taga triibuline kass
sügab käpaga pead,
sügisesed ilmad pole head.
Peavalune hommik taas,
pool päeva vist pikali maas.
Kriipivalt varjuv kitarr,
silme ees virvendav virr-varr.
Leian end mõtlemas taas,
miks lilledes tühi see kirju vaas.
Pole vast kinkida kellelgi lilli,
pole ka kellegilt saada neid.
Pikk ilu peab tagasi pilli,
peagi parandame päid.
Pašlaik nav neviena komentāra
Atstāj komentāru, un uzsāc diskusiju!