Säästame sõnu, et laused ei vangistaks valet,
mõrule meelele argus ei tilgutaks mett.
Õrnale hingele ausus võib tunduda kare,
vaikus kui ammutab silmade siirusest tõtt.

Lõputult raagunud metsas ei mängita peitust,
lumevalguses reetlikud jälgede read …
Must valgel jäädvustab eneseleidmise heitlust –
veekristallidest pakane eemaldab vead.

Vaikitud sõnadest eraldan taevasse tähti,
paigutan mõtetes sõnutu tähendust muuks …
Pilvede vahelt sind päiksena säramas nähti,
valguse ootuses tühjusse klammerdun kuuks.

Meeldib!