Ristiküla koolist jäid mulle väga head mälestused.Võib olle
sellepärast,et kõik oli pärasst Siberit uudne.Uued sõbrad,uued
õpetajad,uus kooliaja,ka kooli internaat oli minu jaoks uudne,olla
isegi ööseks kodust eemal.Mulle tundus imelikuna ka see,et
20-kraadise külmaga võis ka koju jääda,ainult 20! Siin koolis
vormiti minust täiskasvanud meest.Siit ma ka läksin ja alustasin
oma iseseiavat elu.Ristiküla koolis sain seitse klassi .Rohkemaks
st Kllingi-Nõmme Keskkooli minekuks ei olnud meil rahalisi
võimalusi.Vend Enn ja õde Mamo lõpetasid Kilingi-Nõme
Keskkooli.8.-9.lõpetasin alles sõjaväes Bakuu linna
õhtikoolis.Keskhariduse sain lõppud lõpuks kätte Sindi Õhtu
Keskskoolis.Käisin hiljem ka EPA-s.Kuid see kõrgkool jäi
lõpetamata.Hiljem lõpetasin Olustvere Põllunduskooli ja minust sai
agronoom.Inimene on õnnelik,kui tal on siht mida mööda minna,kui on
eesär'märk,mille pool püüelda,kui on unisused,mille nimel elada.Ja
mida lähemale oma sihile,eesmärgile unistusele jõuan,seda kaugemale
nad minust lähevad,muudadvad oma eesmärki.Kuid nad on ikka
olemas.Tööraamat kirjutati mulle välja Mõisaülas,Tallinna
Ekskavaatori tehases.Ja esimeseks ametiks sai mulle treiali
õpilane.Olin siis 16-aastane ja aasta oli siis 1961.Õpilase palk
oli 36 rubla pluss tükitöö hind tehtud töö eest ja õpilase aeg oli
3-kuud.Elasin Mõisakülas tehase ühiselamus.Kodust
,Ristikülas,käisin isa mootorrattaga algul ikka nädalas korra või
kaks,hiljem aga juba harvem.Mõisküla kultuurielust võitsin ikka
hoolega osa.Olin osatäija kohalikus näterigis.Näiteringis esinen ka
praegu Surju klubis.Meil oli tugev rahvatantsuring,kus esitasime ka
rahvaste tantse.Käisime väljaspool Mõisakülat esinemas laulu- ja
tantsu pidudel,nii Eests kui Lätis jne.Kaks korda nädalas käisin
kangitõste trennis,mitmekodse kärbeskaalu Vabariigi meistri Koit
Västriku juhendaisel.Nii,et minu ülemnek Siberi elult Eesti elule
sujus rahulikult ja sujuvalt,olin juba jälle eestlne.Sujuv võis see
üleminek olla ka sellepärast,et just sel ajal oli Eestis ja ka
Mõisakülas todukaupade nappus.Pikad järjekorrad leiva ja muu
söödava järele tekitasid rahva seas pahameelt ja mulle Slberi
tunde.Ka mina sain leiba ning sinna juurde kuuluvat läbi
tutvuse,tänu väga armsate kaupmees-neidudele ja ilma
järjekorratata-vaesus nagu Sibetis,peaaegu.
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.