Sosistavad tema huuled:sõber, pöördu koju sa. Näed sa jälle armsat eestit , saabud kodumaale taas. Kodukülas päikse helgis seisab väike majake: aed kust õitsevad roosid, nelgid, ootab mind mu naisuke. Võta sõrmus minu sõrmest, pane sõrme temale. Suru huuled tema laubal viimse tervitusena. Nõnda sõdur oli rääkinud, nõnda sõber tõotanud. Surm on sulgenud tema silmad, kaugel on tema haud. Eesti mehed, Eesti naised, hoidke kõrgel oma au, sest et teie eest ta langes, kaitses eesti vabadust.