viimane blog
ma olen ja(a)makorraldaja
seisan siidisukis
alati kõpskontsadel
ma ei kannata neid madalaid liblikuid...
ja vedelaid loototshkaid
ega vormiseeliku juurde kõlba kanda
ka crockse
kui sinetaval rinnaesisel on lips ees
iga tööpäev on pidu
ja igal tööpäeval on pidu
ja iga pidu on töö
olgu või
päev
olen jaamakorraldaja
ma ei jää kunagi rongile hiljaks
mõnedele lihtsalt lehvitan
teistele korraks näitan stopptuld
pilgutan silma
aga kunagi ei roni ma peale
liikuvale rongile
millel on ees siht
märk
kohale jõuda
ei roni
isegi kui mõnel ei ole
sihtpunkti
las see siis sõidab pealeg`
tühja...
mu kontsad vajuvad väga palava päikesega vahel
…
tundub
et olen sinu
pokeman
pidevalt hüppad pea ees...
tundmatus kohas soolasesse
vette
ja ma lasen
pisaratel voolata
tundes
sind
mul
vöö ümber on
plahvatusohtlik
kaloripomm
aga ma olen sellega juba mõnda aega
harjunud
nagu olen ma harjunud
ka kõige muuga
näiteks vägistamistega
peade mahalõikamistega
või pelgalt kõride läbilõikamistega altari peal
pommiplahvatustega siin seal
enesetappudega teisal
roolijoodikutega mujal
perevägivallaga kohati
soovahetusoperatsioonidega jätkuva
korruptsiooniga
olen harjunud kõigega
ja see on nii mõnus tunne
olla rutiinides kinni
ja teada
mida päevalt oodata
ja see on nii harjumatu
kui keskpäev on kätte jõudnud ja ses
hommikupoolikus polegi
veel juhtunud üldse
midagi
boooooring
ma ütlen
see olukord on nii närvesööv
ehk igavusest
ma jälle hakkan sööma
lootuses…
ei saa nagu nuriseda ju
millegi üle
tuba on soe
päike kütab praegu eriti hästi
töövahendid on olemas
ja ohutustehnika
ja muud abi- ja kaitsevahendid liiguvad
kah nagu õlitatult
nagu lindilt tulev
klientuur on samuti stabiilne
raha ikka voolab
kohe silmaga näha on kuidas raha voolab
minust paremale
ja targemale
ei saa küll nuriseda ju
millegi üle
kõht oli tühi
ainult hetke see kestis
sain kohe uue kannika
järada ja süsti
mis tõstis tuju
veelgi
mu sutenöör on sooja südamega
inime
hea seegi