viimane blog

mul on taevasinine süda

veinipunases kastmes
päikesekollase maksa marineeringus
mul on hahetava aju toeks
piimasegused kõrvatagused
valged silmamunad sitakarva
teradega eesliinil
mul on kuldsed käed ja
hõbekõri terava keele tagalaks
mul on roheline mõtlemine
küll mitte veel nii väga küps
nagu lilla ploom mis sügisel
puu otsast potsatamas
mul on must lagi
kuid põrand valge see-eest
nii kõikhõlmav ja päikest
peegeldav

Vannitoa võlud

siis noil kordadel
mil end ma pikemalt küürin
pattudest puhtaks muredest priiks
varjab tegusid mu sõber
vannikardin
näost valge kui kriit
tõmban käega alt põlveõndraid
ülaltpoolt kintsu on puus
a
joon
silitan sidrunikoorelist
tselluliiti
pobisen mantraid
heledal häälel kuis
tammsaare krõõt kes toidulisaks vist tarbinud
kriiti
vahepeal pissin vannipõhi on kollane
vanast ajast niigi
kaenlaaluseid karvanääpse mõnuga harjan
rindu ülespoole triigin
vahepeal küüsi lõigata püüan
kui oleks veel keegi kodus
appi ta hüüaks
hoidma punnkõhtu kõrvale
mis langemas vaatele ette
lõikan suure varba küüne pealt asümmeetriasse
moodsaks ja kõveraks
pisut varbastki tükk kukub vette
vannikardina varjus
laulan siis huilgava hülgena
pika varrega harjaga sügamas selga
altkulmu
märkan
vannikardina serv tundub rokane
eelmisel korral vist kakasin vanni
käib hetk* mõte peast läbi
kuid pelgan et pigem siiski
villa täis…

kutsun end korrale

aga gps ei näita
kus see asub..

linadevahelised lood

jäävad meie kanda
jäävad paksu kalevi alla
suleteki sahinasse
padjapüüri pobinasse
jäävad kattemadratsi
ja kaitselina sooja suhte
sõlmpunkti
jäävad unenägude
vaieldavatesse variantidesse

ma siin istusin köötsus
poolpõsakil
nagu ema üsas
võtsin asendi
ja lugesin üle
piki põrandalaudu kõnnitud
edasi - tagasi sammud

ei olnud porine
olin põranda
just üle lakkunud

siis mõtlesin
nende vaesekeste peale
kes istuvad kõik röötsakil
kuskil hoiukodus hoole all
ja kellel on kole igav
sest nemad ei saa põrandat
üle lakkuda
selleks on personalitöötajad

neid saab küll

seejärel kui põrand on üle käidud
edasi - tagasi
korduvalt
ja istuvad nad ilmselt ringis
igaüks oma voodikese serval
ja mängivad kangeid mehi

noh või lihtsalt mehi
kuidas võtta

vaesekesed
võivad ju kõike mängeldes
endale ette kujutada

ja nad võtavad ette…

lapsena ma uskusin
et krapsakas varblane on tuvi poeg
ja seda et herilane õel on matsaka mesimummi õde
vanaema kinnitas
et ennevanasti muru oli rohelisem
ja taevas veelgi pilvitum või sinisem
ma uskusin ka seda
nüüd mõtlen et kui ma ikka ajaks välja suust sellist lolli juttu
ütleks mu lapselaps :
mutt
sa oled nõder

kui ma järgmisel korral

viie kroonlehega
sireliõie ära söön
siis ma mõtlen sinu õnne peale

viie kroonlehega sireliõis

pole haige
see pole ka mutatsioon
ega sünnitrauma tagajärjel
tekkinud värd

mina aga
abielluksin korstnaga
kus suitsu seal tuld
kui märgab ja
mättasse jooksebki
suhe
saab kõik kirjutada korstnasse
et siis

täht

haaval

kurku kinni jääks

minu
piimariiulid
ei vea
enam neid kleite välja

oma viis aastat juba
ripuvad puu peal

kleidid

peaks kohendama

rinna õmblusi